|
|
> Mis on restaureerimine?
> Korpuse restaureerimine
> Klaviatuurikatete ja/või klaviatuuri polstrite vahetus
> Raami taastamine
> Kõlalaua taastamine
> Mehhanismi taastamine, vahetus, reguleerimine
> Vürblipaku taastamine
> Keelestustööd
Kõigepealt tuleks vahet teha klaveri remondil ja restaureerimisel. Esimesel juhul on tegemist kas uue või vana pilli mõne purunenud osa taastamise või asendamisega. Klaveri restaureerimine tähendab aga vana klaveri "uueks" tegemist igas mõttes, st klaverile antakse uus välimus ja sisu, püüdes maksimaalselt säilitada instrumendi autentsust. Näiteks originaalkõlalaua ning haamrikomplekti säilitamine annavad klaverile just temale ainuomase kõla. Seetõttu püütakse säilitada restaureerimisprotsessi käigus võimalikult palju originaaldetaile.
Vana klaverit pole mitte alati vaja täielikult restaureerida. Kui klaverit on hästi hoitud, siis on võimalik seda renoveerida osaliselt, st uuendada need osad, mis on kõige rohkem kulunud ning vajavad taastamist või väljavahetamist.
Korpuse restaureerimise protsess algab selle oluliste mõõtude määramisega ning demonteerimisega. Korpusest eemaldatakse kõik metallosad ning klaveri mehhanism, seejärel on võimalik ligi pääseda klaveri keeltele. Klaveri keeled mõõdistatakse ning eemaldatakse.
Pärast keelte mahavõtmist demonteeritakse massiivne malmraam. Nähtavale tulevad kõlalaud ja vürblipakk. Kõlalaua ja vürblipaku eemaldamise järel on võimalik korpus lõplikult demonteerida selleks, et asuda renoveerima.
Renoveerimistöödeks on:
* korpuse detailide puhastamine (vana laki või värvi eemaldamine),
* taastamine (liimimine, spoonimine, pahteldamine, lihvimine),
* korpuse lakkimine ja/või värvimine.
Korpuse restaureerimise hulka kuulub ka selle metallist detailide lihvimine, poleerimine, lakkimine ja vajadusel taastamine (atsetüleenkeevitus).
Klaveri korpuse restaureerimiseks tehtavate kulutuste suurus sõltub selle eelnevast seisukorrast (korpuse materjalist ja/või kattespoonist), disaini keerukusest (eristatakse lihtsat sirgete disainielementidega korpust, lihtsate juugendstiilis kaunistustega korpust ning rohkete keerukate kaunistustega korpust) ning kasutatavate materjalide hinnast.
Klaviatuuri põhilised kahjustused seisnevad nende kattematerjalide kulumises ehk deformeerumises või viltdetailide kulumises. Esimesel juhul on vaja kattematerjal taastada või vahetada, andes klahvidele taas õige kuju ja kauni välimuse. Teisel juhul on tegemist klaviatuuri funktsionaalsete vigadega nagu näiteks klaviatuuri rihttasapinna vead: lainetus, ebaühtlane kõrgus, klahvide töökäigu ebasobivus (liiga sügav, liiga madal, ebaühtlane, külglõtkud). Selliste vigade kõrvaldamine on eelduseks kogu klaveri mehhanismi töökorda seadmisel.
Erinevalt kitarrist või viiulist on klaveri keeled umbes 20-tonnise pinge all, mille talumine ongi massiivse malmraami põhiülesandeks. Malmraami renoveerimiseks see puhastatakse, taastatakse (vajadusel keevitatakse) ja kaetakse pronksi või kuldse puuderlakiga.
Osa keelte ülisuurest pingest kandub ka kõlalauale. Kõlalaud on väga tundlik nii temperatuuri kui õhuniiskuse muutuste suhtes. Need kahjulikud mõjutused võivad põhjustada nii kõlalaua pundumist, pragunemist kui ka kooldumist.
Parimaks kõlalaua materjaliks on kuusk, mille eelis on tema tugevus ja paindlikkus. Ta on eristatav pikkade otse kulgevate kiududega struktuuri poolest, mistõttu on ka kergesti lõhenev. Väiksemad praod ei pruugi olla probleemiks, kuid võivad muutuda ohtlikuks, kui sellega kaasnevad liimliidete kahjustused. Kõlalaua taastamine seisnebki nimetatud defektide kõrvaldamises ja vana resonantslaki asendamises.
Klaveri mehhanism on imetlusväärne insenerikunsti saavutus, mis peab olema heas töökorras nagu kellavärk. Mehhanismi keerukaim osa on figuur, mis on disainitud vahendama aastate jooksul pianisti sõrmede tugevaid lööke. Figuurid suudavad toimida kvaliteetselt vaid niikaua, kuni nad on hoitud heas töökorras ja üksteisega õiges suhtes. Klaveri mehhanismis on tuhandeid liikuvaid osi, mis kuluvad aja jooksul. Mida vanem klaver, seda tõenäolisem on, et mehhanism on sedavõrd kulunud, et seda ei ole võimalik enam lihtsalt hooldada. Sellisel juhul tuleb mehhanism suuremas osas asendada.
Enamus pianiste ning tuntud klaveritootjaid eelistab mehhanisme, mis on valmistatud Saksamaal Renneri tehases.
Mehhanismi taastamise käigus viiakse vastavalt vajadusele läbi üks või mitu alljärgnevatest töödest:
Mehhanismi taastamisele või vahetusele järgneb alati mehhanismi reguleerimine, mille käigus kogenud klaveritehnik paneb kogu selle keeruka masinavärgi tuhanded osakesed üksteisega kooskõlas laitmatult tööle.
Vürblipakk ei ole midagi muud kui liimpuidust pakk, mis asetseb malmraami all. Vürblipaku sisse on kinnitatud vürblid – terasest häälestuskruvid –, mille ülemise otsa külge on kinnitatud klaveri keel.
Vürbli keeramisega pingutatakse keeli ehk häälestatakse klaverit. Kuna suur osa keelte umbes 20-tonnisest kogupingest kandub ka vürblipakule, siis on selle täielik väljavahetamine 60-70 aasta järel vältimatu. Vahepealsel perioodil on siiski võimalik ka väiksemate kulutustega viia vürblipakk sellisesse seisukorda, et klaverit on võimalik häälestada ja hääles hoida.
Tuntumad klaveritootjad kasutavad vürblipakuna pööki ja bubinga puitu. Kasutusel on ka kanada vahtrast vineerpakud.
Keelestustööd on vajalikud purunenud keelte asendamiseks või täielikuks keelte vahetuseks. Sagedamini vahetatakse täieliku restaureerimise puhul siiski kõik keeled välja, kuna vana keelematerjali jäikuse tõttu kannatavad kõlaomadused, samuti ohustab vana keeletraati pidev katkemisoht.
Keelte täieliku asendamise korral tuleb katjad ja vanad klaverikeeled maha monteerida, mõõdistada, vahetada keelestuspolstrid, poleerida agraafid ja messingkeelestusdetailid ning paigaldada lõpuks uued teras- ja bassikeeled. Reval Piano valmistab bassikeelte vaskpunutise ise, kuna enamik pianiste maailmas eelistab tugevat bassi põhitooni, mida sellised keeled annavad.
